Analüütiline psühholoogia kuulub psühhoanalüütiliste ja psühhodünaamiliste teraapiatraditsioonide hulka. Selle tööviisi keskmes on alateadlike mustrite, sisemiste konfliktide, komplekside, suhete ja sümboolse materjali uurimine. Rahvusvaheline Analüütilise Psühholoogia Assotsiatsioon (IAAP) koondab oma uurimistöö rubriigis publikatsioone, mis käsitlevad nii analüütilise psühholoogia teoreetilisi arenguid, unenäouurimust, teraapiaprotsessi, väljaõpet kui ka jungiaanliku psühhoteraapia praktilist efektiivsust.
Olemasolevad uuringud viitavad sellele, et jungiaanlik psühhoteraapia võib praktikas tuua kaasa sümptomite vähenemist, heaolu paranemist, muutusi suhtemustrites ja isiksuse struktuuris ning vähendada tervishoiuteenuste kasutamist. IAAP-i lehel viidatud Roesleri ülevaate järgi on jungiaanliku psühhoteraapia efektiivsust seni uuritud peamiselt naturalistlikes ehk tavapraktika tingimustes tehtud uuringutes. Nendes uuringutes on leitud mõõdukaid kuni väga suuri efektisuurusi ning osas uuringutes on positiivsed muutused püsinud järelhindamistel kuni seitse aastat pärast teraapia lõppu.
Samas on jungiaanliku psühhoteraapia kohta on empiirilist uurimistööd vähem kui mõne lühiajalise ja manuaalipõhisema teraapiavormi kohta. Roesler rõhutab, et seni puuduvad randomiseeritud kontrollitud uuringud. Samas tõdetakse viimasel ajal üha enam, et randomiseeritud kontrollitud uuringud ei sobi hästi humanistlike ja psühhodünaamiliste teraapiasuundade hindamiseks (nt Cook et al, 2017).
Analüütilise psühholoogia uurimistöö ei piirdu üksnes tulemusnäitajatega. Uuritud on ka komplekse, unenäotööd, aktiivset kujutlust, liivateraapiat ja teraapiaprotsessi ennast. Näiteks toob Roesleri ülevaade esile, et komplekside mõiste on tänapäeval seostatav psühhodünaamiliste käsitlustega alateadlikust konfliktist ja korduvatest suhtemustritest, ning unenäotöö kohta on olemas empiirilisi ja kliinilisi uuringuid, mis toetavad selle tähendust teraapiaprotsessis. Liivateraapia puhul osutab ülevaade süstemaatilistele uuringutele ja metaanalüüsidele, mille järgi sellel meetodil on mõõdukas efekt erinevate psühholoogiliste raskuste puhul.
Seega võib analüütilist psühholoogiat pidada kliiniliselt arenenud ja uurimistöös käsitletud psühhoteraapiatraditsiooniks, mille mõjude kohta on olemas positiivseid empiirilisi tulemusi, kuid mille tõendusbaas on siiski veel pisut ebaühtlane ja vajab edasist uurimist. Minu jaoks tähendab teaduspõhisus siin eelkõige ausat suhet uurimistööga, põhjalikku erialast väljaõpet, kliinilise töö reflekteerimist, eetilisi raame ning valmisolekut hoida dialoogi psühhoteraapia tänapäevase uurimusega.