Vanemluse pahupool (ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" 11/15)
Vanemaks olemine on rõõm. Näha üht inimest kasvamas ja arenemas, uusi oskusi õppimas ja katsetamas. Näha iseenda peegeldusi uuel moel avaldumas. Kogeda ühtekuuluvuse hetki ja perekondlikku idülli. Armastada ja armastust jagada. Need võivad olla kõige õnnestavamad hetked inimese elus. Aga lapsevanemaks olemisel on ka teine pool. Kahtlused. Süütunded. Oma vigade peegelduse nägemine. Väsimus. Konfliktid. Läbikukkumise tunne. Hirm.
Klantspildid ja -artiklid õnnelikest peredest, kus nii vanemad kui lapsed on edukad kõiges, mida nad ka ette ei võtaks, veedavad idüllilisi hetki perega koos matkates, meisterdades, lauamänge mängides loovad pereelust idealiseeritud pildi. Raskusi ja konflikte taoliste peredes ei ole, või kui on, siis neist saadakse perekonna toel üle mängleva kergusega ning pärast mõningast pilvisust sillerdab pereelu taevas jälle igavene päike. See kõik loob ettekujutuse pereelust, mis ei vasta tõele. Ning kui meie endi pereelu nii pilvitu ei ole, tekivad küsimused oma suutlikkuses olla lapsevanem. Samas ei saa oma kahtlusi ja probleeme väljendada, sest teiste silmis soovitakse olla see "normaalne pere", kus ei ei ole probleeme. Pinge maski ülalhoidmisest aga kuhjub.
Meil on lapsevanematena mustmiljon "peab'i" ja "ei tohit" kuklas tiksumas. Laps peab mitu tundi päevas värske õhu käes olema, lapsel peavad olema seljas puhtad ja terved riided, lapsel peavad kummikud olema õiget pidi jalas, laps peab saama rinnapiima, laps peab kõigile täiskasvanutele tere ütlema, laps peab liivakastis sõbralikult mänguasju jagama, lapsega peab mängima ja talle arendavaid tegevusi pakkuma, laps peab käima huvialaringides, laps peab õppima neljadele-viitele, laps ei tohi päeva üle tunni arvutit kasutada või telekat vaadata, lapsevanemate koosolekul tuleb käia, laps peab saama kasvada puhtas keskkonnas, laps peab toituma tervislikult, lapse jaoks peab emotsionaalselt kohal olema, lapse peale ei tohi karjuda. Seda nimekirja võiks jätkata lehekülgede viisi.
On lapsevanemaid, kellele see kõik on lihtsam ja on neid, kellele lapsevanemaks olemine on raske, vahel talumatult raske. Nii vajadus ülal hoida normaalse pere (loe idealiseeritud pere) kuvandit kui muutused perede struktuuris ja elukorralduses on viinud selleni, et tegelikult on vanemad isoleeritud ning neil pole toetust. Nad on üksi. Ja üksi võib see koorem olla väga raske kanda.
Lisaks praktilistele raskustele võib lapsevanemaks olemine olla emotsionaalselt hoopis midagi muud kui oodatud. Meil on ettekujutus rasedusest kui õnnistatud seisundist, mille puhul soovitakse säravail silmil õnne ilma et enne küsida, kuidas see sinu jaoks on. Meil on ootus, et kui pärast sünnitust pannakse laps emale rinnale, siis valdab meid enneolematu õnnetunne. Kui seda tunnet aga ei ole, siis tekib küsimus, kas ma olen normaalne? Tegelikud tunded võivad olla väga erinevad. Segadus, hirm, võõrandumine ja ärevus on selles olukorras täiesti normaalsed tunded, kuid kuna oodatakse suurt õnnetunnet, siis ei julgeta oma teistsugustest tunnetest rääkida, sageli isegi mõelda. See aga viib selleni, et värske ema ei saa tuge. Sageli saadakse kohanemisraskustest üle ja luuakse toimiv suhe lapsega. Võib aga ka olla, et emotsionaalselt keerulises seisus ema ei suudagi lapsega toimivat suhet luua.
Lapsevanemaks olemise üks raskemaid aspekte on see, et laps äratab meis meie endi lapsepõlve taas üles. Kui meie endi lapsepõlv on olnud piisavalt turvaline ja lähedussuhted toimivad, aitavad need kogemused meil sama pakkuda ka oma lastele. Kui aga lapsepõlv on olnud traumaatiline, ärkavad vanad traumad ning me peame nendega silmitsi seisma. Paljudel juhtudel on see protsess alateadlik. Mälestused on nii varajased või ka nii traumaatilised, et nad ei ole teadlikule mäletamisele kättesaadavad. Ja nii leiame (heal juhul oleme sellest teadlikuks) end sageli tugevate tunnete kütkeis ja käitumas oma lastega nii nagu käitusid meie vanemad. Ning see toob endaga kaasa süütunded, abitustunde, masenduse. Seda heal juhul. Halvemal juhul oma ei teadvustata endale oma tundeid ja tegevusi ning jätkatakse oma laste traumeerimist nii nagu seda tehti meiega.
Toon näite oma praktikast.
Psühholoogi juurde tuleb ema, kes on mures oma lapse pärast. Laps on lasteaia viimases rühmas ning satub lasteaias pidevad konfliktidesse nii laste kui õpetajatega. Lapsel on vihahood, ta ei kuula sõna, ei aktsepteeri õpetajate korraldusi. Kodus ema sõnul olulisi lapsega probleeme ei ole, ta ei kuula küll väga ema sõna, aga isa lööb korra majja. Lasteaeda ema ei süüdista, ta usub, et tagasiside lasteaiast on kohane ja et laps käitubki seal halvasti. Ema on mures ja segaduses, ta ei saa aru, miks laps niimoodi käitub ja kuidas saaks olukorda parandada. Ehk vajab laps psühholoogi abi. Edasise vestluse käigus selgub, et kodune sisekliima on kohati mehe ärrituvuse tõttu üsna pingeline. Ema ise on tagasihoidlik ja madala enesehinnanguga naine, kes üritab koduseid konflike vältida mehele võimalikult meele järele olles ning tunnistab, et ta ongi rumal ja jääks paljude asjadega hätta. Ema räägib, et juba lapsepõlvest on ta olnud saamatu ning ka isa ärritus ta peale samamoodi nagu mees praegu. Õnneks isa aga teda ei puutunud, emale läks isa aga korduvalt kallale ning need on väga ebameeldivad mälestused. Mees pole ema sõnul vägivaldne olnud.
Isegi ilma psühholoogilise hariduseta on selle juhtumi puhul kõrvaltvaatajal lihtne näha korduvat mustrit. See naine ei näinud seost oma lapse käitumisprobleemide ja koduste suhete ning tema enda lapsepõlve vahel. Nagu sageli juhtub, on probleemi kandjateks sellisel puhul lapsed. Selle juhtumi puhul arvasid nii ema kui isa, et lapsel on probleem ja laps tuleks terveks ravida. Laps, kes tegelikult on kodus hirmunud ning väljendab lasteaias oma frustratsiooni, on selles olukorras väga üksi. Ta peab toime tulema olukorraga, kus valitseb pidev kriitika ning keegi teda ei kaitse, vastupidi ta tunneb, et ta ilmselt ongi midagi valesti teinud. Aga täpselt aru ei saa, mida. Põhjus, miks ema ei mõista lapse käitumist ning emotsioone, on aga see, et lapse tunded äratavad temas endas lapsepõlve valusad tunded, mis on talumatud ning mille tema psüühika endast ära lõikab. Nii on ta emotsionaalselt tuim oma lapse kannatuste suhtes. Isal on ilmselt oma lugu.
See on väga tavaline lugu. Suhteliselt süütu lugu. Kuid juba see suhteliselt süütu lugu on tegelikult nende inimeste jaoks sügav trauma. Kõigile kolmele. See on kirjeldus olukorrast, kus vanemad ei teadvusta endale, kuidas nad kordavad iseenda traumaatilist lapsepõlve. Vanemate süüdistamine ei ole siin asjakohane, sest mõnda aega tagasi olid nad ise seal lapse rollis ning lahendasid selle olukorra nii nagu suutsid.
Enda tunnete, mõtete ja käitumiste analüüsimine kas ise või kellegi abiga annab meile võimaluse teadlikumalt lapsevanema rollis olla. See ei tee seda rolli aga sageli sugugi lihtsamaks. Sest paraku ei tee teadvustamine probleeme olematuks. Mõnikord võib see juhtuda. Aga kui sa oled lapsepõlves kogenud seda, et lähisuhted ei ole turvalised ning inimesi ei saa liiga lähedale lasta, et mitte haiget saada, siis ei piisa vaid teadvustamisest. Hirm lähedussuhete ees on nii sügavale juurdunud, et pealk teadvustamine seda hirmu ära ei võta. Teadvustamine võib aidata teha valikuid. Kuid olles säärase traumaga lapsevanem, võib olla väga valus näha, kuidas vaatamata su parimatele kavatsustele ilumutavad lapsed oma käitumistes samasuguseid märke. Kui hästi läheb, siis leebemal kujul. Samas hirmul on suured silmad.
Me ei suuda lapsevanematena üle oma varju hüpata. Ja liiga kõrged ootused nii iseenda, lähedaste kui ühiskonna poolt üksnes süvendavad süütunnetning ei aita kedagi. Pigem võiks üritada mõista. Nii iseennast, oma lapsi, oma elukaaslast, naabri peret, seda ema lasteaias, kes kõiki oma lapse probleemides süüdistab jne.
Samuti on oluline, et tegelikult ei ole lapsel sugugi vaja perfektset vanemat. Selleks, et laps saaks areneda ning õppida toime tulema ka frustratsioonidega, peab vanem olema ebatäiuslik. "Liiga hea" lapsevanem on pigem lapse arengule kahjulik. Lisaks liigselt polsterdatud keskkonnale, kus laps ei õpi iseseisvuma, tekitab liiga hea lapsevanem lapses alaväärsustunde, ta tunneb, et ei küündi kunagi sellele tasemele. Samuti ei võimalda taoline olukord õppida lapsel aktsepteerima oma vigasid, negatiivseid omadusi jne, sest tema eeskujul neid ju pole.
Tuntud lapse arengu uurija Donald Winnicott räägib sellest, et vajalik on piisavalt hea ema (vanem). Winnicott defineerib termini piisavalt hea ema nii: see on ema, kes vastab lapse omnipotentsusele ja suudab mingis ulatuses seda mõtestada ning lisab, et ema teeb seda korduvalt, mis tähendab, et see pole lapse jaoks ühekordne kogemus, vaid piisavalt hea ema internaliseerimine lapse poolt võtab aega. Piisavalt hea ema (mitte tingimata lapse enda ema) on see, kes aktiivselt kohaneb lapse vajadustega. Aktiivse kohanemise määr väheneb järk-järgult vastavalt lapse kasvavale võimele ebaõnnestunud kohanemisega toime tulla ning taluda frustratsiooni.
Üks piisavalt hea ema omadusi on tema võime aktsepteerida lapse õigust tuua emale kõik oma vajadused, soovid, fantaasiad ja tunded, mida laps võib kogeda kui häid või halbu, meeldivaid või ebameeldivaid. Samas ei oota piisavalt hea vanem lapselt omaenda suures osas teadvustamata vajaduste, soovide, fantaasiate ja tunnetega tegelemist. Näiteks on lapsel õigus tuua vanemale oma depressiivsed tunded ja oodata, et vanem aitaks nende tunnetega toime tulla. Lapse ülesanne pole depressiivse vanemaga toime tulla.