Kuni viimase ajani on isa-tütre suhet saatnud kummaline ning pidev vaikuse vandenõu. Hoolimata laialt levinud ja pea kollektiivse iseloomuga kogemusest, on Lääne kultuur kaldunud alahindama isa emotsionaalse kaasatuse rolli tütre elu alguses. Ajalooliselt on tütrel olnud vähe väärtust - ta oli omand, millega teha tehinguid. Ta kuulus isale ning seda, kas isa emotsionaalseltpuudus või kuidas ta käitus, ei seatud küsimuse alla. Puutumatuse aura isade ümber surus isa mõju alateadvusse nii kultuuriliselt, isiklikult kui psühholoogiliselt. Me võime mõelda, et see kõik kuulub ajalukku, kuid see dünaamika on endiselt Lääne kultuuriruumis täheldatav. Liiga paljud isad eeldavad siiani, et vajalik emotsioon ja hool tulevad emalt, vedades nii alt oma tütreid ja ka iseennast. Nii jääb tütarde sisse haigutav auk kohale, kus peaks olema isaarmastus.

Kuid tütred loovad isa puudumisel siiski kiindumussuhte. Kui nad ei saa luua toimivat kiindumussuhet isaga, loovad nad kiindumussuhte puudumisega, tühja kohaga, kus peaks keegi olema, tühjusega, mille sees on ihad, igatsused ja lein. Kui last ei armastata ning ei nähta, tema mina jääb tähele panemata, on see suurim reetmine ning salajane psüühiline surm. Tema psüühe keskmeks saab (osaline) tühjus.

Kui tütar ei saa turvaliselt ja iseseisvalt isa silmades olemas olla, võib see kaasa tuua iseenda eituse suhetes ning hirmu armastuse ees (Knox, 2010). Tüdruk või naine tunneb, et suhteid tuleb kontrollida, ta jälgib teist osapoolt valvsa tähelepanuga ning kaotab sideme iseendaga. Ilma piisava emotsionaalse sidemeta iseloomustab tütre järgnevaid kiindumussuhteid distants, usalduse puudumine ning ärevustunne.

Isa puudumine kordab end sageli põlvkonnast põlvkonda. Isasid pole kas reaalselt, või on nad emotsionaalselt kättesaamatud. Sellisest suhtest võrsunud tütar leiab endale täiskasvanuks saades sageli kaaslase, kes on emotsionaalselt kättesaamatu korrates nii harjumuseks saanud suhtemustrit.

Põlvkonnad isasid, kel oli raske luua ja säilitada oma tütardega armastavaid suhteid, ei ole samamoodi kunagi ise kogenud lähedast suhet isaga. Isatud isad kordavad alateadlikult oma suhtekogemust. Kurb on tõdeda, paljude jaoks on puudumine identiteedi oluline osa. Jätkuvalt ei nähta isa lähedussuhete lahutamatu osana ning samas on isa sageli ülistatud, põhjendusega, et ta andis endast parima ning seega ei saa teda süüdistada. Et seda pilti puutumatuna hoida, kas see siis vastab tõele või mitte, peab tütar probleeme eitama ning leppima pettumuste, kaotuste ja igatsusega. Sageli on isa puudumine nii häiriv, et tütar peab lihtsalt unustama kõik isaga seotu. Samuti on ajalooline muster, et kuna isal on tütre üle väga suur võim ning tema käitumised ning suhtumised on puutumatud, projitseerivad tütred oma pettumused ja raskused emadele alaväärindades sellega taaskord iseend ja feminiinsust.

Ebapiisav isalik hool tekitab tütres süüd, kurbust ning reedetust. Sellisel tütrel on takistatud juurdepääs oma agressioonile või ihadele (desire) – kahele komponendile, mis on vajalikud enese tundmaõppimiseks ning oma annete arendamiseks, tappes seega loovuse ning tekitades mitmesuguseid psühholoogilisi probleeme.

Kui tütre lähedussoovid on vastamata ning isa emotsionaalselt kättesaamatu, on ruum tütres, mille peaks täitma isasuhe, täitmata ning see tühjus neelab tütre tugevuse ning elujõu. Samuti mõjutab tütart see, kui puuduv isa ei loo lähedussuhet emaga, mudeldades nii ühenduse puudumist. Isa puudumine tähendab, et vanemate vahel pole tasakaalu või liitu, pole mudelit kohtumisest ja eraldumisest. Kui pole isa, kes oleks suhtes emaga ning paari tunnet, kogeb tütar eraldatust, tühjust, viha ning vastamata vajadusi. Tütar võib näha oma isa läbi ema silmade, kes tajub isa pettumusena ning alaväärsena.

Prantsuse psühhoanalüütik André Green rääkis algselt „surnud ema” efektist, kuid hiljem laienes see kontseptsioon ka puuduvale, depressioonis ning tuimale isale ning nii räägime me „surnud isa” efektist (Kohon, 1999). Elutus/surnud olek puudutab isa alateadlikke ning tundmatuid haavu, emotsionaalse ühenduse puudumist ning psühholoogilist eemalolekut ning häiritud isahoolt. Isa probleemid, tema eemaletõmbumine, mitteolemasolek ning depressioon kanduvad üle tütrele. Kui tütar internaliseerib surnud isa, sureb ka osa tütrest endast. Selle asemel, et elust osa võtta, on ta seotud tühja isaga iseendas. Surnud isa vaatab oma tütart, kuid ei näe teda. See tühi pilk ei võimalda tütrel leida enda peegeldust, millest oma „mina” üles ehitada. Ehituskiviks ning mina struktuurseks osaks saab hoopis pilgu tühjus, puudumine. Ning see ei ole millegi puudumine vaid puudumise olemasolu. Sellise tütre sisehääl on sageli väga kriitiline ja nõudlik või passiivselt tühi. Tulemuseks on sisemine koletis, kes näeb tütart ebapiisavana, hävitades nii ta energia. Selline tütar on perfektsionistlik, tema elu tundub talle ebaoluline ning ta ei tee kunagi midagi õigesti. Ta on enda suhtes hoolimatu, isegi julm ning on sageli passiivne, inertne, sõltuv, ilma initsiatiivi ning agressiivsuseta.

Surnud isa põlistab tütres psüühilise impotentsuse. Tütar tegutseb justkui udus, lõputu igavuse katte all, oodates midagi, mis raputaks ta elule. Ta igatseb igatsust Teise järele (Green, 1979) ning on võimetu armastama. Kuigi isa on kas otseselt või emotsionaalselt surnud, jääb ta elama läbi tütre surnud suhtumise iseendasse ning tema püüdluses isaga kontakti saada. Isa elustamisest saab tütre elu ülesanne, mida ta teeb nii oma reaalse isaga, suhetes kui iseendas.

André Green (2002) ütleb, et isa puudumisest sündinud auk jätab lapsesse sisemise enesepõlguse kultuuri, destruktiivse enesessetõmbumise ja masohhistliku iseloomuga enese mahategemise. Selline naine on ärev ning elu mitteusaldav. Allhoovustes võib peituda salakaval või tugev enesele suunatud surmasoov. Tütar kannab süütunnet, obsessiivseid tendentse, piinavaid tundeid ning ebamugavust autoriteediga (Kohon 1999). Kuid olgugi et selline olukord on talumatu, väldib ta silmitsi seismist sellega, mis kannab endas samal ajal nii surnud olemist kui hirmutavat elusolemist.

Suhe isaga, sealhulgas igatsuse ning ihade teadvustamine, on individuatsiooni hädavajalikuks eeltingimuseks. Kuid puuduv isa ignoreerib ning ka tütar õpib ennast ja oma vajadusi ignoreerima. Kuid kõik ei ole siiski lootusetu. Kui teadlikult teha ruumi ja anda luba tunnetele ja emotsioonidele, on võimalik nende muutumine. See tähendab teadliku leinaprotsessi läbimist, surnud ja elavate osade diferentseerimist ning tütre eraldiseisva „mina” loomist.

Ülaltoodud mõtted pärinevad trükisoojast Susan E. Schwartzi raamatust „The Absent Father Effect on Daughters”. See raamat on mitmel moel mõtlemapanev. Jungiaanliku psühhoanalüütiku ja psühhoterapeudina käisin mõttes läbi oma kliendilood ning hämmastusega täheldasin, et hinnanguliselt 80% naisklientide lugudes on isa kas reaalselt puudunud (isa lahkumise aeg küll varieerub) või vägivaldne alkohoolik või kombinatsioon neist kahest. Mis selle tõdemuse juures hämmastas, oli ühelt poolt taolise kogemuse silmatorkav massilisus, aga teiselt poolt arusaam, et arvestades isateemade suhtelist vähesust võrreldes näiteks ema- või muude teemadega, tuleb tõenäoliselt tõdeda Susan Schwartzi poolt kirjeldatud isa hoidmist või vältimist analüüsi- ja teraapiaprotsessis.

Oma lugemiskogemisele toetudes oletan, et nii mõnigi selle teksti lugeja leiab end küsimas erinevates variatsioonides „Aga pojad? Aga ema? Aga teised meesfiguurid”. Ühel poolt ongi Schwartzi raamatu väärtus just selles, et ta toob eksklusiivselt fookusesse isa-tütre suhte, kuna seda suhet on märkimisväärselt vähem käsitletud ning ärgem siis hägustagem meiegi seda fookust muude mõjuritega. Aga teiselt poolt tekib küsimus, kas meie võimetus vaadelda eksklusiivselt isa-tütre suhte dünaamikat võib taas kanda alateadlikku pitserit isa puutumatusest ning tütre ja tema tunnete ebaolulisusest, millest Schwartz räägib.

Ühtlasi mainib nii Schwartz kui rõhutab siinkirjutaja, et läbi ajaloo kestnud mustrid on tänapäeval muutumises ning isa rolli tähtsus ning emotsionaalselt kättesaadavate isade osakaal kasvab jõudsalt, mille üle saab ainult rõõmus ja tänulik olla. Küll aga ei tee need positiivsed tendentsid olematuks problemaatilisi mustreid, mis nii paljude isade ja tütarde elusid ka praegu mõjutavad.

Illustratsioon: Daria Petrilli

Allikad:

Kohon, G. (Ed) (1999). „The Dead Mother: The Work of André Green” raamatus Schwartz, S. (2020). „The Absent Father Effect on Daughters: Father Desire, Father Wounds”

Green, A. (1979). „The Tragic Effect” raamatus Schwartz, S. (2020). „The Absent Father Effect on Daughters: Father Desire, Father Wounds”

Green, A. (2002). „A dual conception of narcissism: Positive and negative organizations.” The Psychoanalytic Quarterly, LXXI(4) raamatus Schwartz, S. (2020). „The Absent Father Effect on Daughters: Father Desire, Father Wounds”

Knox, J. (2010). „Self-Agency in Psychotherapy” raamatus Schwartz, S. (2020). „The Absent Father Effect on Daughters: Father Desire, Father Wounds”

Schwartz, S. (2020). „The Absent Father Effect on Daughters: Father Desire, Father Wounds”